19.02.17

Efektiivne riik ja kodanike rahulolematus - Thatcheri riigi õhendamise näitel

,,Avalik arvamus on tugevam kui seadusandlus ja peaaegu niisama tugev kui kümme käsku.’’ C. Dudley

Iga lääneliku riigi tuumfilosoofiaks võiks lugeda Drechsleri (2001) poolt korratud Aristotelese mõtteteri, kus riigi vaieldamatuks ülesandeks on eksisteerida selle nimel, et tagada oma kodanikele hea elu. Lorenzetti freskod on ehtne näide kui ajastutruult on arusaam heast riigist ja heast elust kandunud minevikust tänapäeva ning inimeste ootused on jäänud sarnaseks. Siia juurde võib tuua ühe dimensioonina inimeste enda usalduse riigi vastu, mis väljendub enamasti demokraatlikes riikides läbi erinevate valimiste ja kodanikuaktiivsuse.

Toogem kasvõi värske eluline näide USA presidendi valimistest, kus vabariiklaste kandidaad Hr. Trump võitis valimised demokraatide kandidaadi Pr. Clintoni ees. Demokraatide president oli pikalt võimul olnud, üleüldine majaduslik seis ja inimeste[1] rahulolematus kasvamas, sest ei nähtud head elu ega riigi kannustatust sellele eelduste loomisel. Põhjuseid, miks nii läks, on veel, aga antud kontekstis on see kõige olulisem ära märkida, kinnitades fakti, et riik peab leidma võimalusi ühiskonna kõige eriskummalistematele sihtrühmadele, et nad tunneksid end liikuvat hea elu poole läbi riigipoolse toe, milleks ta loodud on. Riik on see instants, mis on koondanud oma kätte kõige erinevamad üksikud huvid ühendades need ühiseks tervikuks ehk ühiskonna moodustab kõigi indiviidide ühisus ja seeläbi on ka ühiskond indiviid oma tahtmistega. (Drechsler 1997).

Demandariseerimine[2] Briti ühiskonnas ja selle toetamine avalikkuse poolt tähendas samuti senise elukorralduse muutumist. Juba 20. saj. esimeses pooles nähti Briti ühiskonnas probleeme bürokraatia ja ametnike võimu ulatusega ning tähelepanu all oli ka kogu bürokraatilise mehhanismi keerukus ja aeglane tempo. Demandariseerimisele eelnevalt alustas oma võidukäiku aga neoliberalism, mis sai alguse enne II-st maailmasõda ja mille sisuks oli seniste riigipidamise aluste ümber mõtestamine, kus tuli sisse turuloogika rakendamine riigikorraldusse. Neoliberalismi idee kandjad Ludwig von Mises ja Friedrich Hayek pidasid oluliseks riigipoolse sekkumise vähenemist majandusse. Lisaks nähti konkurentsi inimsuhtluse loomuliku osana, kus inimesed on tarbijad, kes ostavad ja müüvad ’’kaupu’’, mis on tõhus ja premeerib parimaid, mida planeerimisega ei ole võimalik saavutada. Sinna juurde kuulus veel maksude ja regulatsioonide vähendamine ja avalike teenuste privatiseerimine. (Monbiot 2016)

Just neoliberalismi ideed mõjutasid Britte NPM-i (New Public Management) suunas ning kannustas rakendama äriloogikal põhinevat bürokraatiat, millega sooviti vähendada ametkonna ja bürokraatia sisulist tähtsust suurendades seeläbi efektiivsust ja kulude kokkuhoidu. Selle protsessi kirjeldamiseks võeti kasutusele Hiina riigifilosoofiast laenatud sõna – demandariniseerimine. Demandariniseerimisega lõhuti seni kehtinud Brittide aastasadu vana ja traditsioonidel põhinev regiidne bürokraatiline mudel. Selle ajani oli Ühendkuningriikides väga vähe õnnestunud katseid ratsionaliseerida ja reorganiseerida valitsuse masinavärki. (Peters 1995) Kuigi mandariinid osaliselt ka pärast Thacheri reforme ei kadunud päris ära, suutis ta siiski tuua mõningast paradigma muutust läbi detsentraliseerimise ja ametnike võimu vähendamisega. Tema lähenemine sarnanes Fultoni raportiga[3], kus olid esile toodud just põhilised neoliberalismist sündinud ideed turupõhise riigijuhtimise kohta. Kuidas aga asetub Brittide meeleheitlik katse lõhkuda sajandite pikkust valitsemise kultuuri mõnede avaliku halduse filosoofia suurkujude arusaamadesse avalikust teenistusest?

Üks peamisi erisusi on, et (Hegel, von Stein, Weber) nende ideed põhinevad traditsioonidel ja tervikkäsitlusel, hoomates inimkonna ajalugu ja kultuuri, samas kui Thacherismi, ratsionalismi, neoliberalismi, NPM-i võib kirjeldada kui loodusteaduslikku tehnilist lähenemist, isegi kui ideoloogiaid, kus nähakse tehnokraatlikkust ja loodusteaduslikku lähenemist koos inimese käsitlusega kui ühte tervikut. Ühiskond tegi läbi kiireid muutusi kui tööstusrevolutsiooni võidukäik tõstatas esiplaanile turuloogikate uued kihistused, lõi õitsele kapitalism, ning tempokus ja efektiivsus hakkasid ühiskonnas aina enam rolli mängima. Seega tekkisid suuremad ootused ka bürokraatiale, mida lihtsalt lammutada oleks ju pea võimatu - ametnikkond on kaasaegse riigipidamise oluline alustala, ilma milleta me taanduks tagasi hõimluse juurde.

Hegel (1770-1831) kirjeldas riiki kui indiviidi, kes on ise arenenud ja omab oma mõistlikku tahet ning rakendab seda vastvalt vajadustele. Sisuliselt on riigil kaks funktsiooni, esiteks ta kaitseb pere ja juhendab kodanikuühiskonda ning teiseks suunab indiviidi, kellel on komme muutuda isekaks. Seega riik toob kokku perekonna, ühiskonna, indiviidi tahte ja teod hoides neid ühtse tervikuna ning üksikosa ja terviku suhe realiseerub moraalsusena. Ehk riik oma olemuselt on moraalse idee realiseering. "Der Stoat ist die Wirklichkeit der sittlichen Idee." Isik on vaba ainult riigis, sest riigis on tema tahe sulandunud üldise tahtega. (Anon 1917) Seetõttu võib öelda, et Hegeli arvates ei ole ilma riigita vabadust ja kuna inimene kipub olema individualistlik ehk oma tahte kohaselt käituma, siis tulebki siinkohal mängu riik, kes hoiab inimesi üksteise kõlbelistena. Edmund Burke ütles pärast Prantsuse revolutsiooni nõnda: ,,Inimestele seatud piirangud, nagu ka nende vabadused, kuuluvad nende õiguste juurde.’’ See kontsentreerib üldistatuna küllaltki hästi riigi olemust, kus kodanike olemuslik vabadus saabki avaneda läbi riigi.

Mõeldes siinjuures Thacherismi ja demandariniseerimise peale, siis see protsess ei puudutanud enam otsest traditsioonidel põhinevat arengut vaid hüppas nö kausaalsuse poolele, kus kadus side humanismiga ja asendus kalkuleerituse ning inimkaugema efektiivsuse põhimõttega. Hegel ei oleks saanud tunnistada demandariniseerimise kui protsessi võimalikkust, sest ta nägi turuloogikat allutatuna riigile ehk moraalile. Demandariniseerimine ja selle alused mõtted oleksid sellisel juhul ebamoraalsed ja sellisel kujul ajendatud halduspoliitika oleks seega kaugemal inimeste tõelisest vabadusest. Samas on keeruline jällegi leida otsest sügavat vastuolu Hegeli mõtetele siis, kui me eeldame, et riigi eesmärk on ju lõpuks tagada oma kodanikele hea elu. Ehk kui me võtame ära vabaduse, kas Hegeli kohaselt saame me aga tagada hea elu ehk mis on ülimuslik siis riigi kodanike seisukohalt. Aga kindel on see, et NPM ei põhine kuidagi Hegeli filosoofial ja seepärast riigist alamalseisev turg kui riigivalitsemise alus ei saa tagada kodanike tõelist vabadust, sest võim on detsentraliseeritum ja ettearvamatum. Kuna Hegel nägi olulisena ka riigi ühtsust, siis tema kohaselt oli riigivõimude lahusus vastupidiselt fundamentaalselt piirav (Anon 1917). Võib ette kujutada, et Brittide avaliku sektori demonteerimine ja avamine muutis ka kogu riigijuhtimise dünaamikat selliselt, et nõrgestas tugevat ja väljakujunenud bürokraatilist vormi.

Von Steini (1815-1890) ütleb, et õpetus põhiseadusest defineerib riigi mõiste ja õpetus valitsemisest mõtestab lahti riigi ülesanded. Samuti nägi ta, et põhiseaduse kui tahte väljendamiseks kasutab riik avalikku haldust nagu inimorganism oma tegu. Avalikku haldus motiveerib kohusetunne riigi suhtes ehk kõrgema väärtuse (ideaali) saavutamine. Läbi põhiseaduse rakendatud seaduste abil korraldatakse protsesside juhtimist ning seeläbi on vajalik kodanike osalemine ühiskondliku elu korraldamises. Selliselt korraldatud riik on õiglane, tuues maksimaalselt kõgile kasu, ning võimaldab hästi korraldatud haldust. (Drechsler 1997)

Seega mandariinid kui ühe osana riigihaldusest ja tema tahtet esindades, kuuluvad avaliku halduse juurde – nad koos süsteemiga on tasakaaluks ja elluviijaks ideele. Avalik haldus kui tegu muutub tööks läbi enesemääratluse ja tegude harmoonia (Drechsler 1997). Demandariniseerimine lõhkus von Steini käsitluses põhiseaduslikku tegevust viia ellu riigi ideaali, sarnaselt isikuga kärbiti tema tegevuse vabadusi, sest tegevus saab olla vaid niivõrd suur, kuivõrd on saavutavate eesmärkide mahukus ideaalina. Briti avalik haldus tegutseb põhiseaduse vaimus kui ametnikud on sellel osised ehk avalik haldus on etnos, monoliitne tervik oma eripäradega kandes kõrgeimaid ühiskonna väärtusi. Vaadates süsteemi ositi viiakse paigast harmoonia, mis hoiab süsteemi resoneerimas vajalikus ulatuses.

Weber (1864-1920) arvas, et efektiivse ühistegevuse organiseerimise viisiks sobib kõigi oma osadega bürokraatia. Bürokraatia hoomas endas mitut olulist ja iseloomulikku tunnust: reeglitel põhinevat asjaajamist; selget tööjaotust ja ametikonnale seatud piire; ametikohtadele kehtivaid nõudeid; dokumenteerimist; administreerimist ja omandisuhete lahutatust; ametikohtade ostmisvõimaluse kaotamist; ametikohtade korraldamist hierarhilise struktuurina; ametkonna koolitamist kompetentsuse tagamiseks. See muutus tähendas, et vähenes mõjuvõim, mis baseerus onupoja poliitikal, sünnijärgsusel või puhtalt rikkusel. (Raudla 2002)

Demandariniseerimine kindlasti liikus teise suunda kui see, mida Weber oma mõtetes silmas pidas. Tema toetas näiteks tenüüri, et tagada ametnike otsustusvõime ja süsteemi stabiilsus, mida tegelikult riigi pidamine nõuaks. Ühtlasi liikusid Britid eemale hierarhiliselt ühtsest süsteemist, sest NPM-i kaudu muutsid nad riigiasutusi, viiest osa riigitegevusi asutustesse, mis eesmärgi kohaselt pidid toimima nagu eraettevõtted, kes üritavad kindla eelarve piires võimalikult palju teenida. See aga tähendab kohest võimalikku probleemi teenuste kvaliteedis ja seega ühiskondlikku pahameelt. Probleem ulatub avaliku halduse juurteni kui näha fundamentaalset viga, kus turu loogika, mis tema problemaatilisuse tõttu peab olema tegelikult allutatud riigi reeglitele, võtab võimust riigi enda üle. Weber ei näinud riigi haldamist kui detsentraliseeritud süsteemi ja samas Britid jällegi unustasid ära selle, et bürokraatia on oluline komponent ka äridele ning seetõttu tähendas detsentraliseerimine bürokraatliku süsteemi kasvu hoolimata sellest, et tööle võeti  mänedžerid. Kuigi Weber tõi ka ise välja, et paljud bürokraatia tunnusjooned võivad olla ka negatiivsed kui neid ei hoita ohjes.

Thatcherism liikus bürokraatia vähendamise asemel avalikus sektoris hoopis läbi NPM-i ratsionalismi poole, mis viis sisse selgemad autoriteedi piirid ja alluvusuhted (Samier 2001). Laiemalt Weberi kaudu Britid liikusid eemale legaalsest ratsionaalsusest ehk traditsioonidest ja võtsin suuna majandusliku ratsionaalsuse poole, mis ei tähendanud, et nad oleksid hüljanud bürokraatia. Vastupidi ometi, et nad võitlesid nö suurema vabaduse eest, vajas riigi haldamise hajutamine ikkagi meeletult lisatööjõudu ning võib öelda ka, et riigi arenedes kindlasti kasvab ka kodanike nõudlus erinevate teenuste ja uute lahenduste osas, mida riik peab suutma täita. Seepärast oli riik justkui ummikus, kus ühelt poolt lokkas bürokraatia teatud piirides ja samas polnud häid lahendusi, kuidas olemasolevaid probleeme hästi lahendada. Tegelikult ju võeti lihtsalt juhuslikult samal ajastul olnud ideed kui ainuõiged käiku ilmselt põhjalikumalt tagajärgedele mõtlemata.

Kui vaadata demandariniseerimist ja Thacherismi tervikuna, siis see on ajalooline õppetund, kus ilmselt traditsioonidest ja ajaloost eemaldudes ning ideoloogiale keskendudes, muutume ettevaatamatuteks ratsionalistideks, kes kokkuvõttes võivad saavutada hetkelise edu, mida rahvas justkui ootab aga pikemas plaanis puudub oskus pöörata lahendused jätkusuutlikuks. Kuid ühiskonnad ja kultuurid on alati edasi arenenud ning muutunud, seetõttu me võime minnes edasi, põigata ka korra tagasi, et üritada olevikus leida paremad lahendused juba kogetud muutuste põhjal.


Kasutatud allikate loetelu

1) Drechsleri, W. (2001) ’’Good and Bad Government: Ambrogio Lorenzetti’s Frescoes in the Siena Town Hall as Mission Statement for Public Administration Today.’’ Open Society Institute: Discussion Papers No.20 Local Government and Public Service Reform Initiative. Budapest: Arktisz Studio, 6
2) Drechsler, W. (1997) “Põhiseadus ja  riigivalitsemine.” Drechsler, W., Kattel, R., Palgi, I., Tallo, I. (toim.) Avaliku halduse alused. Valimik Euroopa esseid. Tartu Ülikooli Kirjastus, 1,4, 6.
3) Monbiot, G. (2016) ,,Neoliberalism – the ideology at the root of all our problems.’’ The Guardian, 15. aprill. Kättesaadav:
4) Peters, B. G. (1995) The Politics of Bureaucracy. University of Pittsburgh: Longman Publishers USA, 138.
5) Raudla, H. (2002) Kodaniku raamat. Eesti Vabaharidusliit ja Siseministeerium. Kättesaadav: https://www.siseministeerium.ee/sites/default/files/dokumendid/Uuringud/Kodanikuyhiskond/2002_kodaniku_raamat.pdf
6) Anon. (1917) ’’Hegel's Political Philosophy — The State.’’ Harvard Law Review, Chapter V, 78, 93-94
7) Samier, E. (2001) ,,Demandarinisation in the New Public Management: Examining Changing Administrative Authority from a Weberian Perspective’’ Hanke, E., Mommsen, W. J. (toim.) Max Webers Herrschaftssoziologie. Studien zu Entstehung und Wirkung. Tübingen: Mohr Siebeck, 245.




[1] Eriti just maapiirkondades ja madalama haridustasemega.
[2] Äriloogikal põhineva bürokraatia rakendamine ja ametkonna vähendamine.
[3] Fultoni raport avalikustati 1968. aastal, kus toodi esile peamine kriitika avaliku sektori vastu ning pakuti erasektoril baseeruvaid lahendusi.