15.09.16

Mida tahaksin muuta Tallinna kui kohaliku omavalitsuse korralduses?


Olen elanud Tallinnas kogu oma elu ja seepärast näinud vahetult tema arengut. Tallinna kohta on linna kodulehel väga palju erinevat informatsiooni, ühtlasi paistab silma erinevate arengukavade ja strateegiate rohkus kui otsida linna arengukava dokumenti.[1] See tähendab, et linna juhtimisel peab arvesse võtma väga paljusid dokumente eri valdkondadest, eriti planeerides laiaulatuslikemaid ettevõtmisi. Samas ma kahtlen, kas arengukavadest tõeliselt peetakse 100% kinni või on tegemist pigem nö vajalike dokumentidega ehk siis produtseeritud selleks, et nad oleks olemas aga sisuline linna valitsemine lähtub pigem subjektiivsetest hinnangutest ja poliitilisest olukorrast.


Tutvudes arengukavade ja strateegiatega, võib veenduda igaüks, et tegemist on väga põhjalike ja sisuliste dokumentidega aga samas vaadates laiemale avalikkusele kuvatavat tegevust ei meenuta see seda, mis on välja toodud arengukavades. Täiesti mõistetav on see, et vältida ametnike võimu või siis tehnokraatlikkust, kaotades igasuguse paindlikkuse, on vajalik, et poliitika, mille kaudu linna juhitakse peab jääma osati vabaks ning andes vabaduse fookust suunata nendele valupunktidele linnas, mis enim tähelepanu vajavad. Kui aga liikuda liiga kaugele sellest, mida linna ametkonna ja teistega osapooltega koos on eesmärkideks seatud, hakkab see mõjutama paratamatult ka linna enda elanikke, kelle jaoks ümbrisevaga toimuv kaotab üha rohkem tähendust nende jaoks. Muidugi, tõe huvides, ma arvan, et enamikel kohalike kogukondade elanikel on pigem tähelepanu all enda heaolu, mis tähendab sisuliselt head töökohta, head tervist ning võrratut pere-ja seltsielu. Eeltoodule lisaks on kerge leppida ja harjuda olukorraga, kuidas valitsemine toimub – kui see ei meeldi, siis väljendatakse seda mittekonstruktiivse pahameelena pigem omavahelistes interaktsioonides ning distantseeritakse ennast selle keskel, olles justkui ohver kogu süsteemis. Miks see eeltoodu on relevantne?

Sellise käitumismustri taga ei ole kodanike laiskus või tegelik ükskõiksus, mis ümberringi toimub, vaid nende võime panustada piiramatult energiat nii eraellu kui avalikkuse huvidesse. Selles osas kattub minu arusaam Anatoly M. Zimichevi mõtetega[2]. Ta tõi esile ühe olulise aspekti – energia taseme, mis on seotud ka meie evolutsioonilise pärandiga. Seda aspekti kinnitab minu arust see kui vaadata, millele ja kui palju inimesed panustavad – kõik jõuab välja sinnamaani, et kodanikel pole potentsiaalset vaba energiat enam, mida asjalikult kulutada nö ,,maailmaparandamisele’’ ja süüdi ei ole nad ise selles. Kui vaadelda avaliku haldusele olulist ajaloolis-filosoofilist tausta, siis kõigi ühise joonena kajastatakse justkui ideaalseid kodanikke teoreetilistes mudelites. Ma ei näe põhjust, miks inimene ei või rahul olla sellega, mis tal on ja keskendudagi sellele kõige olulisemale kui ta ei jaksa rohkem panustada. Kedagi ei saa hukka mõista, et ta ei ole sama efektiivne nagu masin.

Kui paljudel on vähe energiat või initsiatiivi mõjutada, sest see on ressursimahukas, on mõistetav, et läbi esindusdemokraatia saab inimene siiski edastada enda arvamuse legitimiseerides võimu, kes viib ellu seda, mida ta ise ei ole suuteline üldistades nt pere ja töö kõrvalt tegema. Nüüd käärid tekivad siis kui võim justkui eemaldub kodanikest, ta ei ole enam see ideaal või ideedekogum, mida valijad on näinud. Eelneva sisu siia kontsentreerides on asjakohane väljend antud probleemi kirjeldamiseks sõna ,,usalduskriis’’.

Minu jaoks on tegemist usalduskriisiga, kui osa elanikkonnast sh mina, ei näe enam mingit loogilist-ratsionaalset seost võimu teostamise ja kodanike huvide vahel. Usalduskriis on kindlasti väga kompleksne mõiste aga see baasvundament, mille kaudu ma defineerin hetkel valitsevat omavalitsuse korraldust läbi oma tunnetuse. Lahendamaks esmatasandina usaldamatust ja skeptitsismi, näen ma ühe võimalusena sarnaselt teise Eesti linnade näitel ka Tallinnas töötada välja kaasav eelarve, kus elanikel on võimalus kaaspanustades välja tuua neile kõige olulisem linna arengutes, eriti näeksin seda vajalikuna isegi pigem linnaosades. Tallinna arengukava tegevusi arvesse võttes, sh lugedes meediat ja kuulates teisi linnakodanike oma kodukoha muredest rääkides, tundub, et neid probleeme ei adresseerita linnavõimu poolt. Samas nende kaitseks võib see põhjus peituda ka seal, et nendeni see info ei jõua. Samas igal aastal eelarvega pannakse paika lisaks rahalistele kulutustele lõpuks ka linna tegevused, sest pea kõik need tegevused nõuavad omavalitsuselt ressursse ja üldiselt väljenduvad need lõpuks rahaliste vahenditena.

Praegu juhitakse Tallinnat tugevalt tsentraliseerituna, kus reaalsuses võitlevad linnaosad üksteisega maksimaalse eelarve nimel. Eelarve ei ole ka läbipaistev, sest linnaosasid koheldakse erinevalt nt sotsiaalvaldkonda arvesse võttes, kus mõne linnaosa eelarverida nt lastekaitse osas võib olla lausa null aga tegelikkuses leitakse see raha lisaeelarvega. Mida ma soovin sellega öelda on see, et eelarve oma olemuses peaks olema selge ja arusaadav, et kõiksugused linna kodanikuühendused, MTÜ-d, partnerid, linnaosad teaksid oma plaane seada. Läbipaistvus on oluline. Niisiis vajaks linnavalitsemine läbipaistvamat eelarvet ja linnaosadele eraldisi, mille üle linnaosade kodanikud ise kaasa rääkida saaksid.

Teisena pean oluliseks kodanike, ..Big data’’[3] loogika ja innovatsiooni kasutamist linna juhtimises ja arendamises. Ühe hea näitena on Kalaranna nutikas tänav (http://www.eliko.ee/smartcity/). Kodanike osas tähendab see minu jaoks paremat võimalust andmaks tagasisidet ümbritsevast kui täites ankeete linna kodulehel või pöördudes linnaosavanema poole, sest halduskogu ja volikogu on sisuliselt kummitemplid. Linnaosavanema poole pöördumine tundub tihti aga ülepingutamisena kui tegemist on selliste probleemidega, mida suudaks lahendada ka allpool olevad asutused või inimesed kui neile selles otsustusõigust on antud.

Minu poolt pakutuna võiks linn välja töötada rakenduse, mille kaudu inimesed saavad telefoniga tehtud pildi kaudu edastada informatsiooni tänavaaukude, haljastuse, prügi ja muude asjaolude kohta, mis linnapilti ei sobitu. Sarnane idee on tegelikult juba olemas aastast 2013 nime all ''Anna teada'' (http://www.anna-teada.ee/). Mina polnud sellest rakendusest varasemalt kuulnud ja ilmselt pole ka paljud teised ning nagu igal uuel asjal, olid ka sellel omad kasutusega kaasnevad miinused (http://eestielu.delfi.ee/harjumaa/elu/uus-e-rakendus-anna-teada-nouab-kasutajalt-asjatult-palju-sekeldamist?id=67073126). 


Selliste asjade osas vajaks Tallinn igati suuremat initsiatiivi, et kasvõi kuulutada välja rohkem konkurseid erinevate probleemide osas, millele eesmärgiks oleks nende probleemide lahendamine innovatiivselt. ,,Big data’’ laiem kasutus tähendaks suuremat ICT[4]-ga hõivatust linna tugistruktuurides ehk survet eelarvele. Samas on sellise andmestiku kogumise eesmärgiks leida paremaid viise, kuidas organiseerida nt liiklust või korraldada erinevaid teenuseid, tagades kodanike läheduse ja sujuva linna toimimise. Tehnoloogia osakaalu kasvatamise abil saab Tallinn sisuliselt vastata targa linna ehk ''Smart city'' definitsioonile.


Tallinna linn omab väga mitmekülgset kommunikatsiooni võimekust, mille juurde kuuluvad ajalehed ja televisioon. Võimsate meediakanalite fookust tuleks muuta senisest meelelahutuslik-populistlikust rohkem neutraalsele ja eelkõige linnaeluga seotud aspektidele vähendades poliitikute figureerimist. Omalt poolt leian, et oleks aus kui linnameediat ei lubata kasutada poliitikutel ja pigem kajastaks meedia kodanikele vajalikku informatsiooni linnas toimuvast ja info andjad võiksid olla erinevad kodanikuühendused, MTÜ-d, linna ametkond. Praegusel viisil korraldatud meedia on võõrandanud ennast mõtlevatest ja infokriitilistest kodanikest, keskendudes populismile ja olles instrumendiks valimiste tsüklis.

Tallinna linn on loonud mitmeid erinevaid asutusi, millest ehk kõige populaarsemad on Linnapood ja ühistupank. Vähemalt esimese asutuse osas on selgeks saanud see, et esialgsed populistlikult välja käidud loosungid kui kõige odavam pood toiduainte ostmiseks Tallinnas, ei osutunud tõeseks. Sisuliselt üritati väidetavalt selle projektiga aidata madalapalgalisi ja teisi, kelle jaoks ehk tavapoodides ostlemine osutub keerulisemaks. Samas on selge, et sotsiaalhoolekanne on alati selle eest omavalitsuses hea seisnud, et abivajajatel katus oleks peakohal ja toit, kas toidupakkide või erinevate toetuste kaudu ikkagi omandatud saab.

Ühistupanga osas sarnaselt ebaselge linnakodanikele, mis on sellise asutuse eesmärk ja milline reaalne kasu on sellest elanikele. Ja kui on nähtud Linnapoe sisulist läbikukkumist, kas järgmine projekt ei või samamoodi lõpetada. Sellistes olukordades tuleb minu hinnangul esiteks õigel ajal omavalitsusel mõista, et projekt on läbi kukkunud ja see lõpetada, ning teiseks, linnajuhtimisel lähtuda ka muudest seatud eesmärkidest ja väljakutsetest, mida kogukonna eluolu parandamine nõuab ja mis minu hinnangul on prioriteedid.

Omavalitsuse korralduse koha pealt leian, et kindel seisukoht peab olema kriminaalse taustaga inimeste suhtes. Minu hinnangul ei tohiks omavalitsus lubada enda teenistusse, allasutustesse või muudesse äriorganitesse isikuid, kellel on kahtlane taust või kriminaalne minevik. See on ainult viis, kuidas kaotada jällegi oma linnakodanike usaldust.

Kokkuvõtteks on oluline paradigma muutus juba see, kui kodanike kaasatakse linna protsessidesse enam ning võetakse rohkem kuulda, sest hoolimata maailmavaadetest, on see linn siiski paljudele koduks ja ühte mõnusat kodu saab kirjeldada läbi rahu (sh turvalisus ja kindlus) ja inimkesksuse. Ja kui seda kõike tehtakse targemal moel, on see edu võti saavutamaks targalt toimiv linn.





[2] Akadeemik Anatoly Zimichevi raamat ,,Psühholoogia. Poliitika. Võitlus.’’
[3] ,,Big data’’ on kõik andmed, mida iga tegevus sisaldab. Linnas on kõik toimuvad interaktsioonid ja elanike liikumised jms võimalik ümber teisendata andmestikuks/korrelatsioonideks, mida on võimalik kasutada linnaruumi kujudamises või teenuste pakkumises. Allikas: https://en.wikipedia.org/wiki/Big_data
[4] Informatsiooni ja kommunikatsiooni tehnoloogia