Maksude langetamise või tõstmisega üksi me midagi ei muuda

Füüsiline isik või juriidiline isik maksab riigile või omavalitsusele vastavalt seadusele talle peale pandud rahalist kohustist ehk maksu ning maksude alla loetakse mõnikord ka riigilõivud. Maksud on vajalikud riigi funktsioonide ülal hoidmiseks ja kodanike teenendamiseks. Lisaks on Euroopa ,,Riigikontrolli aruanne (2013-2014) toob välja, et ligikaudu 75% riigieelarve tuludest on seadustega või muul viisil kindlaks määratud.’’ Fikseeritud kulude alla lähevad inimestele osutatavad teenused ja toimetuleku toetamised ning majanduslikku konkurentsivõimet need ei toeta üldjuhul. Fikseeritud kuludest poole moodustavad aga riiklik pensionikindlustus, ravikindlustus, peretoetused, vanemahüvitis ja muud sotsiaalvaldkonna kulud. Käin lühidalt läbi eesti maksupoliitika põhitalad, millel meie riik seisab.

Maksupoliitikas kasutatakse kaudseid ja otseseid makse. Otsesed maksud on meil sotsiaalmaks, maamaks, raskeveokimaks ning tulumaks. Sotsiaalmaksu(33%) maksab tööandja otse riigile, mis jaguneb riikliku pensionikindlustuse(20%) ja ravikindlustuse(13%) vahel. Maamaksu tulu läheb otse kohaliku omavalitsuse eelarvesse aga läbi riigi administreerimise. Raskeveokimaksu eesmärgiks on teede kasutuse eest küsida hüvitist kauba vedajatelt aga siiamaani on selle miinuseks olnud, et maksukohustust ei ole olnud välismaal registreeritud veokitel. Tulumaks(20%) on füüsiliste ja juriidiliste isikute kasumi maksustamine. Tulumaksuvaba tulu on 2015. aastal füüsilistel isikutel 154 eurot kuus. Ettevõtetel Eestis ei maksustata tulumaksuga kasumit, mis jääb ettevõttesse ja nö reinvesteeritakse aga kui ettevõtte võtab kasumi välja dividendidena, siis tuleb maksta tulumaksu. ,,Siinkohal on süsteemi ära kasutanud rahvusvahelised korporatsioonid, kes saavad maksuvabalt tulusid Eestist välja viia.’’ (http://epl.delfi.ee/news/arvamus/ettevotte-tulumaks-muut-ja-tegelikkus?id=51290466)

Kaudsed maksud on meil käibemaks(20%), elektriaktsiis, kütuseaktsiis, pakendiaktsiis,tubakaaktsiis, alkoholiaktsiis, tollimaks, hasartmängumaks. ,,Käibemaksumäära tõus ja aktsiisimäärade kiire kasv on tinginud tarbimise maksukoormuse kasvu ja Eesti on üks kõige kõrgema tarbimise maksumääraga riik EL-is. Vaid Bulgaarias, Horvaatias ja Rumeenias moodustavad tarbimismaksud kogumaksutulust suurema osakaalu kui Eestis.’’ (http://rup.ee/uudised/majandus-ja-ari/eesti-tarbimismaksud-on-euroopa-liidu-k-rgemate-seas) Käibemaksu võetakse tehtud tehingute pealt ja ettevõttetel tekib käibemaksukohustus, siis kui maksustatav aastakäive üle on 16 000 euro. Madalama käibemaksumääraga(9%) on raamatud; töövihikud; perioodika; majutusteenus; Sotsiaalministeeriumi poolt määratud ravimid; sanitaar-ja hügieenitooted; puudega isiku meditsiinilised seadmed. 0% käibemaksumääraga on sotsiaalse suunitlusega tegevused nagu posti-, kindlustus-,tervishoiu- ja sotsiaalteenused. Ühtlasi on Euroopa Liidu poolt reguleeritud käibemaksu miinimummäär, mis on 15%. Aktsiisid on regulatiivse võimega ja aktsiis on täiendav maks lisaks käibemaksule. Tollimaks on oma olemuselt tarbimismaks ja maksustatakse kauba importi ja eksporti väljaspool Euroopa Liitu. Hasartmängumaksu maksab mängude korraldaja aga koormatakse tehtud panuseid ja väljavõetud võite

Nüüd siis kokkuvõtvalt riigi kuludest ehk kuhu liiguvad maksutulud. Riigikontroll on välja toonud, et läbi aastate on kasvanud riigieelarves sotsiaalse kaitse ning riigikaitse kulud, muude valdkondade rahastamine on olnud muutlikuma kasvuga, sõltudes mitmel puhul Euroopa Liidu tõukefondide kasutamisest. Need tegevusalad, mida on seni rahastatud suuresti välistoetustest, peavad ka edaspidi lisaraha lootma eelkõige Eli ühtekuuluvuseelarvest aastateks 2014-2015.

Suuremad valdkonnad kuhu maksuraha läheb, on järgnevad:

• Tervishoid(ravikindlustus, perearst, traumapunkt, haiglaravi)
• Haridus, teadus, kultuur(lasteaed, kool, ülikool, teater, sport)
• Keskkond ja põllumajandus(jäätmekäitlus, toetused)
• Sotsiaalne kaitse(peretoetus, pension, vanemahüvitis, töötutoetus)
• Riigikaitse ja turvalisus(pääste, küberkaitse, kaitsevägi, politsei ja piirivalve)
• Transport(teede ehitamine, bussi-, rongi-, praamiliiklus)
• Muud valitsemiskulud(vallad ja linnad, riigi juhtimine – riigikogu ja valitsus)

Pidevalt on räägitud, et riigipalgal on liiga palju ametnikke ja nende arvu tuleks vähendada ametkondade efektiivsuse tõstmisel ja ümberkorraldamisel. ,,Huvitava faktina võib välja tuua, et valitsussektoris töötajate arv 2008. aastal oli 121 322 ja 2013. aastal 117 267.’’ Kõige paremini on sellega hakkama saanud maksuamet, kes on vähendas töötajate arvu 2008-2013 umbes 30%. Teiste puhul jäi see 3,3% juurde. Kindlasti aitaks valitsemiskulusid kohalikel omavalitsustel alla tuua näiteks mitme valla peale ühiselt võetud täiskohaga spetsialistid/ametnikud selle asemel, et igas vallas on veerand või poole kohaga inimesed tööl.

Igatahes selge on see, et tegelikult ei aita meie riiki vaid maksudega mängimine. Alati ei pruugi küsimus olla rahapuuduses, vaid selle efektiivses laiali jagamises ja kasutamises. Näitena võib tuua toimetulekutoetuste jaotamise, kus seaduses olevad augud võimaldavad süsteemi kuritarvitada ning toetatakse ka neid, kes seda tegelikult ei vaja. Kui me nüüd langetame makse, siis riigitulud vähenevad märgatavalt aga inimesed kokkuvõttes suurt võitu ei saa, sest endiselt on meil vaja oma riiki ülal pidada omadest vahendidest solidaarselt. 

Kui me aga tõstame makse märkimisväärselt, siis me samamoodi ei lahenda ära struktuurseid probleeme lihtsalt raha kühveldades igale poole. Selleks, et toimuks reaalne muutus süsteemis, on vaja töötada probleemi endaga ja otsida sellele alternatiive kasutades ära spetsialiste. Ja seda, et on vaja teha otsuseid, toetab ka Riigikontroll. Soomes on nt seadusloome väljatöötamisel komme, et oma valdkonna spetsialistile säilitatakse ta töökoht ja leitakse asendaja ning temalt palutakse kommenteerida/parandada/täiendada olemasolevat lahendust täielikult sellele pühendudes(lausa meeskonnaga koos). Me võime kõiki igale poole kaasata aga kui selleks ei lasta inimesel süveneda või ei arvestata tema ajaga, siis sellest head nahka ei tule. Ärgem rääkigem ainult maksudest, lahendame oma süsteemis olevad sisulised probleemid ja siis muretseme riigi(enda) rahakoti pärast.

Vabandust, ma ei tegele poliitikaga!

Üllatusin ukselt-uksele kampaania raames inimestega suheldes, et nii mõnigi avas ukse, aga kuuldes, et olen SDE riigikogu kandidaat, tuli vastuseks kiire ''ma ei tegele poliitikaga'' ja uks pandi kinni sama kiiresti kui see avati. 

Mõistan neid, kes ütlesid, et on juba valiku teinud või hetkel liiga kiire, et vestelda või neid, kes olid ilmselgelt riigis pettunud. Ometi jäi mind kummitama eelsõnatud väljend. Kui mõtiskleda poliitika laiema tähenduse üle, siis see hõlmab endas inimese elu igas aspektis. Poliitika kui eesmärkide seadmine ja otsuste tegemine on osa iga inimese elust, milles nad viljelevad näiteks oma isiklikku tervisepoliitikat (trenn, toitumine) või isiklikku hariduspoliitikat (koolis käimine, enese koolitamine) ning vastutavad nende valikute edukuses iseenda ees. Kogu meie elu seisneb otsuste tegemises ja väita, et me ei tegele poliitkaga, tundub vale. Ja kui me lähtume sellest, et mitte keegi ei soovi oma elul lihtsalt suvalises suunas triivida, siis samamoodi tuleks lähtuda ka riigi juhtimises ja kindlasti osaleda vähemalt valimistel, mis kujundab langetatavad otsused ja eesmärgid riigi tasandil.

Tihti ei ole inimesed, kellega pikemalt vestelda, jõudnud valimisprogrammidega tutvuda. See on täiesti arusaadav, et erakondade peale kokku üle 200lk ei jõua lihtsalt lugeda. Seepärast on osati hea, et läbi meedia ja uudiste jõuavad valijateni vähemalt mõned suuremad lubadused/loosungid, mida erakonnad esindavad. Ja veel parem on see, et käies ukselt-uksele, on inimestega otse suheldes võimalik kiirelt anda ülevaade programmi osadest, mida meedias ei kajastata.

Igaühel meil on erinevad huvid ja eesmärgid ning kõigi jaoks ei ole niivõrd oluline või vajalik osaleda pidevalt riigi juhtimises ning see on täiesti arusaadav. Igal inimesel oma nägemus isiklikust heaolust ja osad meist on õnnelikud, kui saavad tööl ennast realiseerida ning pärast oma perega aega veeta ning riigijuhtimine usaldada turvaliselt nendele, kes selleks valmisolekut näitavad. Sellest hoolimata ei maksaks ära unustada oma tähtsat rolli valimistel, et näidata üheskoos teistega oma riigile, millises suunas me soovime edasi minna. Ja kusjuures seda erinevate otsustajate iseseisvate otsuste lõpptulemust võibki nimetada poliitikaks. Ning lõpetan oma väikese arutluse poliitikute üle nalja tegeva Tujurikkuja 2009 osaga ''Politoloog Paul Nusik''.