Minu soov Riigikokku kandideerida täitus teist rada pidi kui ma oleks ise seda osanud arvata. Olles varasemalt aktiivne üliõpilaspoliitik, ei näinud ma apoliitilist joont hoides võimalust osaleda aktiivselt erakonna töös ja tegemistes, Peale aktiivse üliõpilasesindamise töö lõppu otsustasin juhusest kinni haarata ja varjutada poliitikut Riigikogus. Kahjuks oli Sotsiaaldemokraatide varjutamisnädal just lõppenud aga muretsemiseks polnud põhjust, sest seda võimalust pakkusid ka Reformierakonna noored.
 |
| Vasakul Jüri Jaanson. |
Minu varjutatavaks oli Jüri Jaanson, kellega kohtusime hommikul erakonna fraktsiooni koosolekul. Jüri oli väga mõistliku jutuga ja kuulasin teda huviga. Jüri võrdles poliitikat tippspordiga - sa ei ole enne võitnud kui finišijoon on ületatud. Omamoodi tõde leidus ta sõnades. Koos käisime ka sotsiaalkomisjonis, kus kahjuks/õnneks oli laual vaid üks teema, mida arutati.
Kuna mulle jäi vaba aega, siis õnnestus mul kohtuda Eiki Nestori abiga (edaspidi Marju), kes juhtumisi oli kunagi ka minu nõunik Tallinna Ülikooli üliõpilasesinduse aegadest. Tänu sellele sain parema ülevaate maja ajaloost, nt oli Riigikogus kunagi olemas ka oma trükikoda. Ühtlasi oli mul võimalik külastada ruumi, kus võetakse vastu väga kõrgeid külalisi - presidente või kuningakojast inimesi. Ruumis oli kaminal ehtsast kullast kell, mille ülesse keeramist võib lubada ainult oma ala spetsialistile.
Näinud üht-teist ja käinud lõunatamas(ei olnud see toit erilisem tavakoolist/ülikoolist) ja näinud läbi käimas ühte suurt ekskursiooni, õnnestus mul saada ennast pildile ka koos Riigikogu esimehe Eiki Nestoriga. Hüvastijätul ütles Marju mulle naljaga pooleks, et ma helistaks talle kunagi kui mul peaks abi vaja olema Riigikogu kandidaadina. Ja kui nädal hiljem talle see kõne minu poolt tuli, et tõesti olengi kandidaat!
 |
| Paremal Eiki Nestor. |
Audentes fortuna iuvat!
