Olen elanud Tallinnas kogu oma elu ja seepärast näinud vahetult tema arengut. Tallinna kohta on linna kodulehel
väga palju erinevat informatsiooni, ühtlasi paistab silma erinevate
arengukavade ja strateegiate rohkus kui otsida linna arengukava dokumenti.[1] See
tähendab, et linna juhtimisel peab arvesse võtma väga paljusid dokumente eri
valdkondadest, eriti planeerides laiaulatuslikemaid ettevõtmisi. Samas ma
kahtlen, kas arengukavadest tõeliselt peetakse 100% kinni või on tegemist pigem
nö vajalike dokumentidega ehk siis produtseeritud selleks, et nad oleks olemas
aga sisuline linna valitsemine lähtub pigem subjektiivsetest hinnangutest ja
poliitilisest olukorrast.
Tutvudes
arengukavade ja strateegiatega, võib veenduda igaüks, et tegemist on väga
põhjalike ja sisuliste dokumentidega aga samas vaadates laiemale avalikkusele
kuvatavat tegevust ei meenuta see seda, mis on välja toodud arengukavades.
Täiesti mõistetav on see, et vältida ametnike võimu või siis tehnokraatlikkust,
kaotades igasuguse paindlikkuse, on vajalik, et poliitika, mille kaudu linna
juhitakse peab jääma osati vabaks ning andes vabaduse fookust suunata nendele
valupunktidele linnas, mis enim tähelepanu vajavad. Kui aga liikuda liiga
kaugele sellest, mida linna ametkonna ja teistega osapooltega koos on
eesmärkideks seatud, hakkab see mõjutama paratamatult ka linna enda elanikke,
kelle jaoks ümbrisevaga toimuv kaotab üha rohkem tähendust nende jaoks.
Muidugi, tõe huvides, ma arvan, et enamikel kohalike kogukondade elanikel on
pigem tähelepanu all enda heaolu, mis tähendab sisuliselt head töökohta, head
tervist ning võrratut pere-ja seltsielu. Eeltoodule lisaks on kerge leppida ja
harjuda olukorraga, kuidas valitsemine toimub – kui see ei meeldi, siis
väljendatakse seda mittekonstruktiivse pahameelena pigem omavahelistes
interaktsioonides ning distantseeritakse ennast selle keskel, olles justkui ohver
kogu süsteemis. Miks see eeltoodu on relevantne?
Sellise
käitumismustri taga ei ole kodanike laiskus või tegelik ükskõiksus, mis
ümberringi toimub, vaid nende võime panustada piiramatult energiat nii eraellu
kui avalikkuse huvidesse. Selles osas kattub minu arusaam Anatoly M. Zimichevi
mõtetega[2]. Ta
tõi esile ühe olulise aspekti – energia taseme, mis on seotud ka meie
evolutsioonilise pärandiga. Seda aspekti kinnitab minu arust see kui vaadata,
millele ja kui palju inimesed panustavad – kõik jõuab välja sinnamaani, et
kodanikel pole potentsiaalset vaba energiat enam, mida asjalikult kulutada nö
,,maailmaparandamisele’’ ja süüdi ei ole nad ise selles. Kui vaadelda avaliku
haldusele olulist ajaloolis-filosoofilist tausta, siis kõigi ühise joonena kajastatakse justkui ideaalseid kodanikke teoreetilistes mudelites. Ma ei näe põhjust, miks
inimene ei või rahul olla sellega, mis tal on ja keskendudagi sellele kõige
olulisemale kui ta ei jaksa rohkem panustada. Kedagi ei saa hukka mõista, et ta
ei ole sama efektiivne nagu masin.
Kui paljudel on
vähe energiat või initsiatiivi mõjutada, sest see on ressursimahukas, on
mõistetav, et läbi esindusdemokraatia saab inimene siiski edastada enda
arvamuse legitimiseerides võimu, kes viib ellu seda, mida ta ise ei ole
suuteline üldistades nt pere ja töö kõrvalt tegema. Nüüd käärid tekivad siis
kui võim justkui eemaldub kodanikest, ta ei ole enam see ideaal või
ideedekogum, mida valijad on näinud. Eelneva sisu siia kontsentreerides
on asjakohane väljend antud probleemi kirjeldamiseks sõna ,,usalduskriis’’.
Minu jaoks on
tegemist usalduskriisiga, kui osa elanikkonnast sh mina, ei näe enam mingit
loogilist-ratsionaalset seost võimu teostamise ja kodanike huvide vahel.
Usalduskriis on kindlasti väga kompleksne mõiste aga see baasvundament, mille kaudu
ma defineerin hetkel valitsevat omavalitsuse korraldust läbi oma tunnetuse. Lahendamaks
esmatasandina usaldamatust ja skeptitsismi, näen ma ühe võimalusena sarnaselt
teise Eesti linnade näitel ka Tallinnas töötada välja kaasav eelarve, kus
elanikel on võimalus kaaspanustades välja tuua neile kõige olulisem linna
arengutes, eriti näeksin seda vajalikuna isegi pigem linnaosades. Tallinna
arengukava tegevusi arvesse võttes, sh lugedes meediat ja kuulates teisi
linnakodanike oma kodukoha muredest rääkides, tundub, et neid probleeme ei
adresseerita linnavõimu poolt. Samas nende kaitseks võib see põhjus peituda ka
seal, et nendeni see info ei jõua. Samas igal aastal eelarvega pannakse paika
lisaks rahalistele kulutustele lõpuks ka linna tegevused, sest pea kõik need tegevused
nõuavad omavalitsuselt ressursse ja üldiselt väljenduvad need lõpuks rahaliste
vahenditena.
Praegu juhitakse
Tallinnat tugevalt tsentraliseerituna, kus reaalsuses võitlevad linnaosad
üksteisega maksimaalse eelarve nimel. Eelarve ei ole ka läbipaistev, sest
linnaosasid koheldakse erinevalt nt sotsiaalvaldkonda arvesse võttes, kus mõne
linnaosa eelarverida nt lastekaitse osas võib olla lausa null aga tegelikkuses
leitakse see raha lisaeelarvega. Mida ma soovin sellega öelda on see, et
eelarve oma olemuses peaks olema selge ja arusaadav, et kõiksugused linna
kodanikuühendused, MTÜ-d, partnerid, linnaosad teaksid oma plaane seada. Läbipaistvus on
oluline. Niisiis vajaks linnavalitsemine läbipaistvamat eelarvet ja linnaosadele eraldisi,
mille üle linnaosade kodanikud ise kaasa rääkida saaksid.
Teisena pean
oluliseks kodanike, ..Big data’’[3]
loogika ja innovatsiooni kasutamist linna juhtimises ja arendamises. Ühe hea näitena on Kalaranna nutikas tänav (http://www.eliko.ee/smartcity/). Kodanike
osas tähendab see minu jaoks paremat võimalust andmaks tagasisidet ümbritsevast
kui täites ankeete linna kodulehel või pöördudes linnaosavanema poole, sest
halduskogu ja volikogu on sisuliselt kummitemplid. Linnaosavanema poole
pöördumine tundub tihti aga ülepingutamisena kui tegemist on selliste
probleemidega, mida suudaks lahendada ka allpool olevad asutused või inimesed
kui neile selles otsustusõigust on antud.
Minu poolt
pakutuna võiks linn välja töötada rakenduse, mille kaudu inimesed saavad
telefoniga tehtud pildi kaudu edastada informatsiooni tänavaaukude, haljastuse,
prügi ja muude asjaolude kohta, mis linnapilti ei sobitu. Sarnane idee on tegelikult juba olemas aastast 2013 nime all ''Anna teada'' (http://www.anna-teada.ee/). Mina polnud sellest rakendusest varasemalt kuulnud ja ilmselt pole ka paljud teised ning nagu igal uuel asjal, olid ka sellel omad kasutusega kaasnevad miinused (http://eestielu.delfi.ee/harjumaa/elu/uus-e-rakendus-anna-teada-nouab-kasutajalt-asjatult-palju-sekeldamist?id=67073126).
Selliste asjade osas vajaks Tallinn igati
suuremat initsiatiivi, et kasvõi kuulutada välja rohkem konkurseid erinevate
probleemide osas, millele eesmärgiks oleks nende probleemide lahendamine
innovatiivselt. ,,Big data’’ laiem kasutus tähendaks suuremat ICT[4]-ga
hõivatust linna tugistruktuurides ehk survet eelarvele. Samas on sellise
andmestiku kogumise eesmärgiks leida paremaid viise, kuidas organiseerida nt
liiklust või korraldada erinevaid teenuseid, tagades kodanike läheduse ja
sujuva linna toimimise. Tehnoloogia osakaalu kasvatamise abil saab Tallinn sisuliselt
vastata targa linna ehk ''Smart city'' definitsioonile.
Tallinna linn
omab väga mitmekülgset kommunikatsiooni võimekust, mille juurde kuuluvad
ajalehed ja televisioon. Võimsate meediakanalite fookust tuleks muuta senisest
meelelahutuslik-populistlikust rohkem neutraalsele ja eelkõige linnaeluga
seotud aspektidele vähendades poliitikute figureerimist. Omalt poolt leian, et
oleks aus kui linnameediat ei lubata kasutada poliitikutel ja pigem kajastaks
meedia kodanikele vajalikku informatsiooni linnas toimuvast ja info andjad
võiksid olla erinevad kodanikuühendused, MTÜ-d, linna ametkond. Praegusel
viisil korraldatud meedia on võõrandanud ennast mõtlevatest ja
infokriitilistest kodanikest, keskendudes populismile ja olles instrumendiks valimiste
tsüklis.
Tallinna linn on
loonud mitmeid erinevaid asutusi, millest ehk kõige populaarsemad on Linnapood
ja ühistupank. Vähemalt esimese asutuse osas on selgeks saanud see, et
esialgsed populistlikult välja käidud loosungid kui kõige odavam pood toiduainte
ostmiseks Tallinnas, ei osutunud tõeseks. Sisuliselt üritati väidetavalt selle
projektiga aidata madalapalgalisi ja teisi, kelle jaoks ehk tavapoodides
ostlemine osutub keerulisemaks. Samas on selge, et sotsiaalhoolekanne on alati
selle eest omavalitsuses hea seisnud, et abivajajatel katus oleks peakohal ja
toit, kas toidupakkide või erinevate toetuste kaudu ikkagi omandatud saab.
Ühistupanga osas
sarnaselt ebaselge linnakodanikele, mis on sellise asutuse eesmärk ja milline
reaalne kasu on sellest elanikele. Ja kui on nähtud Linnapoe sisulist
läbikukkumist, kas järgmine projekt ei või samamoodi lõpetada. Sellistes
olukordades tuleb minu hinnangul esiteks õigel ajal omavalitsusel mõista, et
projekt on läbi kukkunud ja see lõpetada, ning teiseks, linnajuhtimisel lähtuda
ka muudest seatud eesmärkidest ja väljakutsetest, mida kogukonna eluolu
parandamine nõuab ja mis minu hinnangul on prioriteedid.
Omavalitsuse
korralduse koha pealt leian, et kindel seisukoht peab olema kriminaalse
taustaga inimeste suhtes. Minu hinnangul ei tohiks omavalitsus lubada enda
teenistusse, allasutustesse või muudesse äriorganitesse isikuid, kellel on
kahtlane taust või kriminaalne minevik. See on ainult viis, kuidas kaotada jällegi oma linnakodanike usaldust.
Kokkuvõtteks on
oluline paradigma muutus juba see, kui kodanike kaasatakse linna protsessidesse enam
ning võetakse rohkem kuulda, sest hoolimata maailmavaadetest, on see linn siiski
paljudele koduks ja ühte mõnusat kodu saab kirjeldada läbi rahu (sh turvalisus
ja kindlus) ja inimkesksuse. Ja kui seda kõike tehtakse targemal moel, on see edu võti saavutamaks targalt toimiv linn.
[2] Akadeemik Anatoly Zimichevi
raamat ,,Psühholoogia. Poliitika. Võitlus.’’
[3]
,,Big data’’ on kõik andmed, mida iga tegevus sisaldab. Linnas on kõik toimuvad
interaktsioonid ja elanike liikumised jms võimalik ümber teisendata
andmestikuks/korrelatsioonideks, mida on võimalik kasutada linnaruumi
kujudamises või teenuste pakkumises. Allikas: https://en.wikipedia.org/wiki/Big_data
[4]
Informatsiooni ja kommunikatsiooni tehnoloogia
